Kui dementsusega inimene küsib pidevalt koju minekut

„Ma tahan koju.” Paljude perede jaoks on see üks raskemaid asju, mida kuulda, eriti kui inimene, kelle eest te hoolitsete, istub omaenda elutoas. See on sage, võib esineda dementsuse igas etapis ning sellele on rahulikke ja praktilisi viise reageerida. Sellel lehel leiate, mida need sõnad sageli tähendavad, mida öelda, millised tegevused võivad hetkel aidata ja kuidas hoida olukord ohutuna.

Miks dementsusega inimene küsib pidevalt koju minekut?

Tavaliselt on „kodu” pigem tunne kui koht. Alzheimer’s Society kirjeldab seda mugavuse ja turvalisuse tundena või minevikus olnud koduna, mitte hoonena. Dementsuse tõttu võivad tuttavad ruumid näida võõrad ning inimene võib tunda, et elab mõnes varasemas eluetapis, mil kodu oli lapsepõlvekodu või koht, kus ta oma lapsi kasvatas.

Need sõnad võivad olla ka märgiks, et midagi muud on praegu valesti: inimesel on nälg, janu, tualetivajadus, valu, tal on liiga soe või külm, ta on väsinud, üksik, hirmul või mürast ülekoormatud. National Institute on Aging nimetab ärevuse põhjuste hulgas valu, müra, üksildust, muutusi päevakavas ja ravimeid.

Mida ma peaksin ütlema, kui ta küsib koju minekut?

Vastake tundele, mitte sõnadele. Family Caregiver Alliance soovitab mitte püüda inimest veenda, et ta eksib: tema tunded on tõelised, seega vastake esmalt lohutuse ja kindlustundega ning suunake tähelepanu seejärel õrnalt mujale.

Laused, mis sageli aitavad:

• Nimetage tunne. „Tundub, et teil on koduigatsus.”
• Kinnitage turvalisust. „Siin on turvaline ja mina olen teie juures.” Alzheimer’s Association soovitab lihtsaid sõnu: „Siin on turvaline.”
• Kutsuge mälestusi esile. „Rääkige mulle oma kodust. Milline oli teie köök?” Küsimused kaugest minevikust on tavaliselt lihtsamad kui küsimused tänase päeva kohta.
• Pakkuge midagi ühist. „Joome kõigepealt tassi teed” või „Kas aitaks te mind nende rätikutega?”

Soe toon ja käe puudutus käsivarrel, kui inimene puudutust talub, võivad öelda rohkem kui sõnad.

Mida peaksin vältima?

• Vaidlemist või selgitamist. „Te elate nüüd siin” või „See on olnud teie kodu 40 aastat” palub inimeselt midagi aktsepteerida, mida dementsus raskeks teeb, ning see võib kõlada nii, nagu öeldaks, et ta eksib.
• Ülekuulamist. „Kas te tõesti ei mäleta?” või „Mis on teie aadress?” tekitavad survet.
• Ukse vihas blokeerimist. Kui inimene läheb välja, jääge rahulikuks ja kõndige temaga kaasa. Lühike ühine jalutuskäik rahustab sageli seda soovi.
• Kiirustamist. Andke inimesele aega kodust rääkida, enne kui teemat vahetate.

Tegevused, mis võivad hetkel aidata

Pärast seda, kui olete inimese tunnet tunnustanud, võib rahulik ja tuttav tegevus tähelepanu suunata, ilma et tema muret tagasi lükataks.

1. Vaadake kodust ja perest tehtud fotosid. Lehitsege fotosid ja tehke tähelepanekuid („Vaadake seda aeda”), mitte ei esitage küsimusi. Telefonis või tahvelarvutis muudab Photo pairs teie enda perefotod õrnaks sobitusmänguks ning fotod jäävad teie seadmesse.
2. Rääkige kodust. Conversation cards pakuvad avatud jututeemasid kodudest, köökidest, naabritest ja pühadest, ilma õigete vastusteta.
3. Mängige muusikat, mis talle meeldib. National Institute on Aging nimetab rahustava muusika kuulamist ühe viisina ärevust leevendada. Vaadake meie muusikaga seotud tegevusi.
4. Pakkuge suupisteid või juua. Nälg ja janu võivad välja näha rahutusena. Tass teed või lemmiksnäkk on ka väike kodutunne.
5. Minge jalutama või istuge õue. Liikumine ja päevavalgus aitavad, eriti päeva esimeses pooles.
6. Andke mõni tuttav ülesanne. Pesu voltimine, söögiriistade sorteerimine või lillede kastmine võivad tuua tagasi koduse toimetamise tunde.
7. Muutke kõik rahulikumaks. Lülitage teler välja, vähendage müra ja eredat valgust ning proovige koos teha rahustav hingamisharjutus.

Kui üks mõte ei sobi, proovige hiljem teist. Ka rahulik koosistumine on hea tulemus.

Kontrollige, kas põhjus on lahendatav

Alzheimer’s Society soovitab pidada lühikest märkmikku selle kohta, millal koju mineku soov esineb, näiteks enne sööki, pärast külalisi või videvikus. Mustrite märkamine aitab paremini ette planeerida.

Kas on sobiv öelda väike ebatõde?

See on tõeline vaidlusküsimus ning lahked pered jõuavad erinevate lahendusteni. Alzheimer’s Society ütleb, et ühte õiget vastust ei ole: ebatõed võivad mõne inimese muuta kahtlustavamaks, seega otsustage, mis on inimese huvides kõige parem, ja olge järjepidev. Penn Memory Centeri kaasjuhi arvates peaks tõde olema vaikimisi valik ning leebe ebatõde on vastuvõetav ainult siis, kui inimene ei suuda konkreetset tõde töödelda; tema reaalsustaju üle ei tohi kunagi nalja teha.

Paljud hooldajad leiavad, et sobib vahetee: esmalt aus lohutus ja tähelepanu suunamine („Täna öösel jääme siia ja mina olen teie juures”), ilma et vaieldaks, kus kodu asub.

Mis siis, kui see juhtub igal pärastlõunal või õhtul?

Rahutust, mis algab või tugevneb hilisel pärastlõunal, nimetatakse sageli õhtuseks rahutuseks. National Institute on Aging soovitab stabiilset päevakava, igapäevast päevavalgust ja tegevust, vähem hiliseid uinakuid ning kofeiini ja alkoholi vältimist päeva lõpus. Valgustuse sisselülitamine enne videvikku võib samuti aidata. Meie juhendis rahustavatest hilise pärastlõuna tegevustest on rohkem soovitusi.

Kuidas hoida inimest ohutuna, kui ta üritab lahkuda?

Soov koju minna võib viia ekslemiseni. Alzheimer’s Association hindab, et kuus kümnest dementsusega inimesest eksleb vähemalt korra.

Valmistuge ette:

• ID- või meditsiiniline käevõru tema nime ja teie telefoninumbriga ning sildid tema riietel. National Institute on Aging mainib programme MedicAlert ning Alzheimer’s Association Safe and Found, mis võivad olla tasulised.
• Uksekell või alarm ning lukud, mis on paigutatud kõrgele või madalale. Ärge kunagi lukustage inimest üksi tuppa või majja.
• Värske lähifoto ning nimekiri kohtadest, kuhu ta võiks minna, näiteks endine kodu või töökoht.
• Teavitage usaldusväärseid naabreid ja andke neile oma telefoninumber.

Kui ta läheb kaduma: alustage otsinguid kohe; Alzheimer’s Association märgib, et paljud inimesed leitakse 2,4 kilomeetri (1,5 miili) raadiusest. Kui te pole teda 15 minuti jooksul leidnud, helistage 112 ja öelge, et inimesel on dementsus. Helistage 112 viivitamata, kui keegi on ohus.

Millal peaksin helistama arstile?

Helistage tema arstile viivitamata, kui koju mineku soov või segadus algab järsku või halveneb tundide või päevade jooksul oluliselt. National Institute on Aging ütleb, et äkilist või kiiresti muutuvat käitumist, eriti pärast infektsiooni või ravimi vahetamist, tuleks kohe kontrollida. Äkiline segasus võib olla deliirium, mille kohta NHS ütleb, et see vajab kiiret abi; vanematel inimestel on kuseteede infektsioonid sage põhjus.

Samuti on kasulik mainida püsivat mustrit järgmisel arsti juures käigul, sest osa võivad mängida ka valu, nukrus, unehäired või ravimite kõrvaltoimed.