Kui dementsusega inimene keeldub tegevusest või ärritub

Te panete kõik valmis, pakute mängu või jalutuskäiku ja kuulete „ei“. Või algab tegevus kenasti, aga lõpeb kõrvale lükatud tahvelarvuti ja järsu sõnaga. See on masendav ja väga tavaline. Keeldumine ja ärritumine on tavaliselt sõnum, mitte kangekaelsus. Kui mõistate, mis sõnumiga on tegu, on sageli lihtsam otsustada, mida järgmisena proovida.

Miks dementsusega inimene tegevustest keeldub?

Tavaliselt on sellel põhjus, isegi kui inimene ei oska seda sõnadesse panna. Alzheimer’s Association märgib, et vastupanu võib tähendada, et inimene ei suuda ülesannet täita või kardab seda proovida. Levinud põhjused on:

• See tundub liiga raske. Tegevus nõuab nüüd oskusi, mis on dementsuse tõttu raskemaks läinud, ja teise inimese ees ebaõnnestumine on piinlik.
• See tundub lapsik. Täiskasvanud märkavad multikalaadseid pilte, lastehääli ja tegevusi, mis näivad olevat mõeldud lastele.
• Väsimus. Paljudel inimestel on hiljem päeval vähem energiat. Vaadake ka lehte rahulikud tegevused hilisel pärastlõunal.
• Kehaline ebamugavus. National Institute on Aging (NIA) toob distressi võimalike põhjustena esile valu, une puudumise, nägemis- või kuulmisraskused, kõhukinnisuse, nälja, janu ning uute ravimite kõrvaltoimed.
• Liiga palju toimub korraga. Vali teler, mitu vestlust või rahvarohke tuba võivad inimese üle koormata.
• Pealesurumise tunne. NIA nimetab ärrituse põhjustena sundimist tegema midagi, mis on Alzheimeri tõve tõttu väga raskeks muutunud, või sundimist sündmusi või inimesi meenutada.
• Tujulangus. Huvi kadumine asjade vastu võib olla depressiooni märk, millest tasub arstiga rääkida.
• Ta lihtsalt ei taha. Täiskasvanutel on õigus „ei“ öelda.

Mida peaksin proovima, kui ta ütleb „ei“?

Võtke keeldumine rahulikult vastu ja muutke seejärel midagi: aega, tegevust, raskusastet või seda, kuidas te küsite.

1. Laske praegu olla. „See on täiesti korras. Võib-olla hiljem.“ Seejärel liikuge millegi muu juurde ilma ohkamata.
2. Proovige hiljem uuesti. Alzheimer’s Association soovitab proovida hiljem uuesti või teisel kellaajal.
3. Tehke see väiksemaks. Üks paar terve mängu asemel. Üks rätik pesukorvi asemel. Vähem pilte, vähem valikuid, pildid nähtaval.
4. Pakkuge kahte valikut. „Kas soovite vaadata linnupilte või kuulata veidi muusikat?“ Valik annab inimesele tagasi kontrollitunde.
5. Paluge abi, mitte sooritust. „Kas saaksid mind nende sortimisel aidata?“ või „Kas saad öelda, milline värv tundub kõige parem?“ Vajalik olemine tundub hoopis teistsugune kui proovile pandud olemine.
6. Alustage ise. Alustage tegevust tema kõrval ilma küsimata. Paljud inimesed ühinevad siis, kui midagi juba toimub; kui ta ei ühine, olete te ikkagi koos aega veetnud.
7. Vahetage midagi füüsilise või rahustava vastu. Lühike jalutuskäik, muusika, suupiste, pesu voltimine või ühine rahulik hingamine. NIA soovitab suunata tähelepanu muusikale, raamatule või jalutuskäigule.
8. Laske tal teha omal viisil. Kui ta soovib mängida teisiti, kui reeglid ütlevad, tehke nii, nagu talle sobib. Alzheimer’s Association soovitab paindlik olla.

Mida peaksin ütlema, kui ta ärritub?

Võtke rahulikumalt, rääkige vaiksemalt ja kinnitage talle turvatunnet. Alzheimer’s Associationi juhised ärrituse kohta soovitavad sammu tagasi astuda ja luba küsida, kasutada rahulikke ja toetavaid lauseid ning pakkuda juhitud valikut kahe võimaluse vahel. Selles vaimus sobivad laused:

• „Mul on kahju, see on tõesti tülikas. Lõpetame selle.“
• „Kõik on hästi. Ma olen siin.“
• „Kas sul oleks aega mind millegi muuga aidata?“
• „Kas joome parem tassi teed?“

Seejärel lõpetage tegevus ilma sellest suurt numbrit tegemata. Meie suhtlemisnõuanded aitavad leida veel sobivaid sõnu.

Mida peaksin vältima?

Mõned loomulikud reaktsioonid kipuvad olukorda halvendama.

• Vaidlemist või peale surumist. „No tule, veel üks kord“ või „Sulle ju meeldib see“ ei aita kuigi sageli.
• Küsitlemist või parandamist. „Sa ju tead, mis see on“ või „Ei, see on vale“ lisavad survet.
• Isiklikult võtmist. NIA tuletab hooldajatele meelde, et need muutused on seotud haiguse, mitte inimese iseloomuga.
• Liiga lähedale tungimist või kiirustamist. Alzheimer’s Association soovitab vältida hääle tõstmist, ärevuse näitamist, nurka surumist, liiga lähedale minemist, kinni hoidmist, kritiseerimist, ignoreerimist ja vaidlemist ning vältida ka järske liigutusi inimese selja taga.
• Süütunde tekitamist. „Ma panin selle kõik sinu jaoks valmis“ jätab mõlemad end halvasti tundma.
• Sildistamist. „Jonnakas“ või „raske inimene“ peidab tegeliku põhjuse ja raskendab lahenduse leidmist.

Kuidas selgitada välja, mis korduva keeldumise taga on?

Pidage nädal või kaks lihtsat märkmikku. NIA ütleb, et käitumismuutuste jälgimine võib aidata hooldajatel ja tervishoiutöötajatel märgata mustrit ja leida põhjuse.

Märkige üles:

• kellaaeg;
• mida te pakkusite ja kuidas te küsisite;
• mis teie ümber toimus (müra, külalised, teler);
• kuidas ta magas, sõi ja jõi ning millal ta viimati tualetis käis;
• kas on lisandunud uusi ravimeid või hiljutine haigus.

Mustrid tulevad sageli kiiresti esile: keeldumised, mis juhtuvad ainult pärast kella 16, ainult teatud mängu korral või ainult siis, kui teler on sees. Family Caregiver Alliance’i dementsusega seotud käitumise juhend ütleb selle lihtsalt: me ei saa inimest muuta, kuid saame muuta oma käitumist ja keskkonda.

Millal peaksin keeldumisest või ärritumisest arstiga rääkima?

Rääkige arstiga siis, kui käitumine muutub ootamatult, kiiresti või koos haiguse tunnustega. NIA ütleb, et ootamatutest või kiiresti kõikuvaist käitumismuutustest, eriti kui inimesel on olnud nakkus või hiljuti on muudetud ravimeid, tuleks arstile viivitamata teada anda.

Võtke viivitamata ühendust tema arstiga, kui märkate järgmist:

• äkiline segasus või suur muutus tundide või päevade jooksul;
• valust rääkivad märgid, nagu grimassitamine, kehaosa kaitsmine või uus raskus liikumisel;
• palavik või muud nakkuse tunnused;
• uued või muudetud ravimid, millele järgneb käitumise muutus;
• huvi kadumine peaaegu kõige vastu, nutulisus või endassetõmbumine, mis kestab kauem kui paar nädalat;
• söögist või joogist keeldumine.

Alzheimer’s Association soovitab kõigil, kellel esineb käitumuslikke sümptomeid, põhjalikku arstlikku kontrolli, eriti kui need ilmnevad ootamatult. Ka Family Caregiver Alliance soovitab esmalt arstiga nõu pidada, sest käitumisprobleemidel võib olla meditsiiniline põhjus. Ärge alustage, lõpetage ega muutke ühegi ravimi võtmist ilma arsti või proviisoriga rääkimata.

Kui keegi on ohus või esinevad meditsiinilise hädaolukorra tunnused, helistage 112. NIA soovitab häirekeskusele öelda, et inimesel on dementsus.

Kas on sobiv, kui me ei tee üldse midagi?

Jah. Mõnel päeval on parim tegevus tegevusetus: koos istumine, käest kinni hoidmine, lemmikmuusika kuulamine või lindude vaatamine aknast. See ei ole ebaõnnestumine. Meie koos mängimise juhend selgitab, miks vara lõpetamine või üldse mitte alustamine võib olla õige otsus.